Tõniste: hea, kui kodus on relv

Küsimustele vastab Tõnu Tõniste:

Kaitseliidu read täienevad aasta-aastalt. Olete üks GalviLinda omanikke, ettevõte valmistab kaitseliitlastele varustust, müük kasvab - kuidas olete rahul?

Eks riigitellimused on tegelikult ebastabiilsed – pigistatakse mahlad üsna välja. See kõik on boonus, aga selle peale asja ehitada ei saa. Püüame ikka eksporti kasvatada, Norrasse, Soome, Rootsi ja Saksamaale. Ka need mahud on meil kasvanud. Sõjaväetellimuse hanked jooksevad.

Kui palju te ise selle ettevõtte tegemistes osalete?

Omaniku ja nõukogu esimehe tasemel, paar korda aastas vaatame tulemusi. Mulle saadetakse tulemusi iga kuu. Vaatame üle ja arutame teemat. Kuid Marge Laiõunpuul on suhteliselt vabad käed, tema on valdkonnaga tegelenud juba 20 aastat.

Teid seostatakse pigem spordi ja muude teemadega, kuidas te sattusite sellisesse valdkonda?

Tegelikult on tegemist õmblusvabrikuga, mis toodab tekstiiliasju, varem tehti seal ka nahktooteid. Lihtsalt, nagu elu ikka on, mingite juhuste tõttu, ühed suuromanikud tahtsid müüa ja meie parasjagu tahtsime kuskile raha paigutada.

Oleme ju hulgikaubandusega 20-30 aastat tegelenud. Natuke riskide maandamise mõttes tundus põnev tegutseda erinevates valdkondades. Samuti ka lihtsalt silmaringi laiendamise mõttes. Elu on juhuseid täis, kuskilt kuulsime, et tahetakse müüa. Ja 2011. aastal sai tehing tehtud.

Mis suhe teil endal militaarteemaga on?

Väga palju seost pole. Kunagi võtsin osa Erna matkast - küll mitte retkest, see oli kuskil 6-7 aastat tagasi. Vene armees olen omal ajal käinud.

Mida teie arvate sellest, et ärevatel aegadel liitutakse kaitseliiduga üha enam?

See näitab, et rahvas hoolib oma riigist ja julgeolekust – mina väga pooldan seda. Olen ka seda meelt, et kui sa ise ennast ei kaitse ja sellesse ei panusta, siis teiste peale loota ka ei saa. Esmane kaitse ja valmisolek peab ikka endal olema.

GalviLinda on sõjaväevaldkonna partner ja militaartoodete õmblejana üks suuremaid Eestis. Kui oli kaalumisel, kas minna sinna omanikuks või mitte, siis tuli vaadata ka natuke üldiseid ja globaalseid tendentse. Kuna on rahutud ajad, siis eeldatavasti selles valdkonnas tootmine ei vähene.

Pigem kasvab?

Noh-jah. Eelmisel aastal meil polnud nii väga kasvu, kõik oleneb ka hangetest. Samas, 2014. aastal oli jällegi kasv (Kui puhkes Ukraina kriis – toim).

Eestis kasvab relvalubade saajate arv. Mida arvate sellest, et Eestis tuleb relvaomanikke aina juurde?

Raske öelda. Arvan, et riigikaitse mõttes pole halb, kui paljudel inimestel on kodus relv olemas. Puht strateegilises mõttes ma ei näe siin midagi hullu. Kuid selge on see, et siin peavad olema selged ja karmid reeglid ja nende rikkujaid tuleb ka vastutusele võtta. Või vähemalt teadvustada, et tegemist on hästi karmi asjaga.

Aga…? Teie vastusest jäi kõlama mingi aga?

Ei-ei, mul endal on ka relvaluba ja ka relv olemas.

Miks teil relv on?

See sai kunagi soetatud, kui 1990ndate alguses hulgifirmaga tegelesime ja asjaga alustasime. Siis olid rahutud ajad. 1992 alustasime firmaga. Võib-olla olin siis veidi noorem ja relvavaimustus oli ka, kuid rohkem oli see igaks juhuks.

Siis oligi kümmekond aastat rahutu aeg. Puutusime meiegi kokku nii- ja naasuguste inimestega. Võib-olla andis teadmine, et relv on olemas, ka endale kindlama tunde. Seda tuli kaasas ka kanda. Aga kunagi polnud variantigi, et seda oleks vaja läinud, sai muud moodi.

Ja nüüd on relv teile jäänud sellest ajast?

See on olemas jah. Kui olid aprillirahutused ja muud asjad juhtuvad, siis mõtled, et maailm võib keerata väga äkki ja kiirelt peapeale. Pole üldse halb, kui sul on relv kodus olemas. Saad vähemalt oma peret kaitsta.

Eestis on reeglid karmid, neid reegleid järgitakse, enne kui inimesele üldse relvaluba antakse. Pigem on see ikkagi positiivne.

Maailm on näidanud, et kolme-nelja päevaga võib ühiskond ka kuskil arenenud piirkonnas kiirelt nässu minna. Arvan, et vähemalt kodu kaitseks on hea, kui sul relv on olemas.